Me räägime emast liiga harva, ütleb õde.

Oma saarest samuti, vastan talle.

„Päikeseuskujad” on poeetiline rännak kahe Vormsi, Ussisaare rannarootslastest õe – Maria ja Ida – ellu 1812. aasta suvel. Nende väike maailm, mida on seni hoidnud koos meri, keel ja esivanemate kombed, hakkab murenema, kui impeeriumi surve ulatub ka kõige kaugemate saarteni.

See on lugu väikerahva haprusest ja vastupanust.

Ajaloost, mis kipub korduma – justkui madu, mis õgib oma saba.

Ja sellest, mida tähendab hoida kinni kodust, keelest ja lähedastest siis, kui kõik muu tahab käest libiseda.

Romaani lüürilistes kõrvalpõigetes elavad edasi muistsete rootslaste uskumused ja legendid, emade ja tütarde maagilised sidemed. See on perekonnalugu ja rahva mälu – vaikne, kuid visa vastuhakk kadumisele.