“Johannese viiulivihik” 55 muusikapalaga on viiuliaabitsa (“Väike viiulimängija”) ja tehnikavihiku (“Liisa viiulivihik”) kõrval kolmandaks sambaks viiulimängu algõpetuses – struktuuri ja noodimaterjali osas moodustavad nad terviku.

Erinevate muusikastiilide tutvustamisel noodivihikus on palade valikul olnud sihiks pigem avarus ja avatus kui sügavus ja rangus. Selline lähenemine laiendab valikuvõimalust – esindatud on nii “raudvara” kui ka lähem ja kaugem helilooming. Lapse muusikaline elu ja areng on kõige loomulikum oma rahvusliku muusika baasil, mida pole unustatud maailma rikkaliku muusikapärandi esitlemise kõrval. Väärtkunsti pilt iga peatüki alguses on sümboliks, milles aimub järgneva muusikalise materjali olemus enam-vähem kronoloogilises järjekorras (alates barokist ja lõpetades rahvaviisiseadetega ning muusikanäidetega 20. sajandist).

Viiulivihik on läbilõige lapse muusikalis-tehniliseks arenguks vajalikust õpperepertuaarist, kusjuures iga uus leid on lisamaterjalina teretulnud. Maailma muusikavaramut silmas pidades on 55 pala väike arv, teisalt piisav hulk tegemaks valikut õpilase võimeid ja eelistusi arvestades. Väikese viiuldaja tasemest lähtudes on palades võimalus valida lihtsam või keerulisem (huvitavam) tehniline lahendus nii sõrmestuse kui ka strihhide osas. Enamikku paladest on võimalik mängida esimeses positsioonis, kuid õpingute edenedes võimaldab positsioonides liikumine lisada uusi kõlavärve. Muusikapalade karakterit ja tempot arvestades tekib valikuvõimalus ka strihhide osas.

Viiuliõpilasele on tähtsaim osasaamise rõõm muusikast oma soovide ja hetke tehnilise taseme piires.