Li Bo (李白, 701–762 ka Li Bai) oli hiina luuletaja Tangi dünastia ajal, koos Du Fu ja Wang Wei’ga üks tuntumatest luuletajatest. Teda nimetatakse tihti hiina luuletajate seas kõige märkimisväärsemaks. Säilinud on umbes tuhat talle omistatud luuletust. Ta sündis Kesk-Aasias, võimalik, et Siiditeele jäävas Suiye linnas, mis tänapäeval on paik Kõrgõstanis. Kui ta oli nelja-aastane, kolis perekond Chengdu lähedale. Noor Li Bo luges palju ning oli osav mõõgavõitleja. Umbes 725. aastal lahkus ta mööda Jangtse jõge oma kodukohast. Teda peetakse Hiina kirjanduse üheks suurimaks romantiliseks luuletajaks. Tema luuletaja hüüdnimi oli ka eluajal „Luulehaldjas” (hiina k Shīxiān), mis viitab tema vabale ja kujutlusvõimsale stiilile. Luuleteemad: loodus, sõprus, üksindus, rändamine, kuu, mäed ja sageli ka vein. Stiil: kerge, voolav, kujundirohke ja tugevalt taoistlike mõjudega. Li Bai rändas palju mööda Hiinat ning tema elu oli seotud ka keiserliku õukonnaga Xuanzong ajal. Miks ta on tähtis? Ta viis klassikalise hiina luule uuele kujundlikule ja emotsionaalsele tasemele. Tema looming on mõjutanud sajandeid Hiina ja Jaapani kirjandust. Ta on üks Hiina luule suurkujusid. Legendi järgi uppus ta, kui püüdis joobnuna paadist kuu peegeldust vees kallistada – kuigi see on pigem romantiline müüt kui ajalooline fakt. Siin vihikus on temalt sadakond tuntud ja vähem tuntud luuletust.