Kaarel Ird on tuntud mitte üksnes silmapaistva näitejuhina, vaid ka kujuka ütlemlslaadiga kirjamehena, keda ikka ja jälle on mitmesugused teatriellu puutuvad probleemid ja sündmused sundinud sulge haarama. Paljude aastate jooksul valminud artiklitest ongi välja kasvanud kõnesolev kogumik, mille kohta autor ise muiates märgib, et «Ikka ja jälle on mingis toimetuses leidunud edevusemeelitaja või vihalekeelitaja, kes autori sünnipärast lobisemisehimu on osanud ahvatleda sõnavabaduse pruukimisele.» Ja edasi: «Nii on see raamat ka osa ühe iseõppija lõputust tõeotsimise ja tõe poole pürgimise tööst ja teest. See tee ei ole olnud ainult sirgjooneline marssimine mööda siledat asfaltmagistraali. See ei ole olnud ka romantiline tunglemine uute, enneolematute mõttekõrguste poole. See on olnud tavaline igapäevase mõtteväljade umbrohurookimise, pealtväetamise ja korduskündide tee. mille peamiseks eesmärgiks on olnud püüda selle poole, et unustuse hõlma ei vajuks vähemalt see, mis teiste poolt on kord juba avastatud».

Kuuest osast koosnevat mahukat raamatut sirvides leiame siit üle kolmekümne kirjatüki, loo ja lugemist, nagu «Rindejoon kasvab meie ees ja sees», «Kunst meist endist», «Veidi uuest ja veidi vanast ehk pisut rehitsemist söödistunud mõtteväljadel», «Elutõest võibolla dramaturgias ja kirjanduses üldse», «Dramaturgiast ja mõningatest tema «igavestest seadustest»», «Sõnad on poeedilt, alltekst näitlejalt», «Oma näost teatrikunstis», «Püüdkem tabada imet!», «Noor artist tuleb teatrisse». «Miks koolmeister Laur kinkis Arno Talile viiuli» jpt. Loeme muljeid paljudest lavastustest, mõtisklusi algupärase draamakirjanduse ja võistlusnäidendite ümber, kirjutisi klassika tõlgitsemisest teatrilaval, teatri ja vaataja vahekorrast, mälestusi Jaroslavli ansamblite päevadest ja inimestest, Leopold Hansenist jne.

Lõpetuseks aga tsiteerime veel kord: «Selles raamatus ei ole kindlasti ühtki uut mõtet. Küll aga mõningaid mõtteid, mis lakkamatult korduvad. Sellepärast sobibki raamatu pealkirjaks Cato «ceterum censeo». Ja kuna enamik kirjatükke on kirjutatud jahedatel suvedel, siis peab passima ka alapealkiri».

Kujundanud Endel Palmiste, trükitud 6000 eksemplari.