Bilhaņa, Caurapañcāśikā ehk Armuvarga viiskümmend värssi. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Toimetanud Ester Eggert. Kujundanud Kaarle Kullervo Klaus. Oma kulu ja kirjadega Tallinna linnas 2013. aastal Martti Kalda. 54 lk.

Rõõm on kohata nõnda kena raamatut, nagu seda on Martti Kalda tõlgitud ja kirjastatud „Caurapañcāśikā”, teos, mille autoriks on XI sajandi Kašmiiri luuletaja Bilhaņa. Raamat on kujundatud lihtsalt, ent maitsekalt, selles on teatavat käsikirjalisuse ja vana aja hõngu, mis raamatu sisuga suurepäraselt sobib. Mulle meeldib seegi, et väljaandja on vaevaks võtnud ära tuua algteksti ning esitanud selle devanāgarī tähestikus ehk oma algsel kujul. Tõsi, neid, kes Eestis devanāgarī’t lugeda mõistavad, ei saa vist olla palju rohkem kui ehk paar tosinat, sellal kui ladina transkriptsioon võimaldanuks kõigil saada aimu rütmist ja riimist. Ent puht esteetilisest seisukohast ja sügavama autentsuse mõttes on devanāgarī kindlasti parem. Raamatu väljanägemise kõrval väärib suuremat tähelepanu mõistagi selle sisu ning seda saab minu meelest hinnata kolmes aspektis.